Last but not least!

Minu viimane postitus antud aine raames. Tuleb tunnistada, et postitusi pole sellises mahus nagu vaja, kohustuste laviin on teinud oma töö ning ajalise nappuse tõttu jääb nii - elu on karm:). Kui rääkida aga konkreetselt kursusest Kommunikatsioon ja ühiskond, tuleks esimesena kindlasti märkida seda, et õppejõud on olnud äärmiselt meeldiv. Seega on kahetsusväärne, et ei olnud võimalik osavõtta kõigist loengutest ning neis viibida algusest lõpuni.
Kursuselt õppisin kindlasti seda, et kommunikatsioon on oluliselt laiem valdkond kui ma seda esialgu arvasin, kuigi olin kahtlustanud, et tegemist pole kõigest inimeste omavahelise suhtlusega vaid millegi laiemaga. Kommunikatsioon on seotud nii kultuuriga, moraaliga, isegi poliitilise režiimiga jne jne. Kõik antud tegurid mõjutavad kommunikatsiooni ühel või teisel viisil! Kommunikeerides tuleb silmas pidada seda, et kui sõnumi vastuvõtja ei saa sõnumist aru, ei tasu koheselt hakata viga otsima vastuvõtjas. Eelkõige tuleb keskenduda ja analüüsida enda tegevust kommunikeerimisel. Olles sõnumi saatja, oman vastutust sõnumi arusaadavuses, mis eeldab, nagu kursuselt teada sain, oma publiku tundmist. Kommunikatsiooni puhul tuleb silmas pidada seda, kellele kommunikatsiooni akt suunatud on.
Isikliklikult minu jaoks oli kõige keerulisem antud kursuse puhul kirjandus, tegelikult üks kindel teos "The Contemporary Theory of the Public Sphere". Keeruliseks tegi selle eelkõige asjaolu, et tekst oli äärmiselt filosoofiline ja tuleb tunnistada, et filosoofilised tekstid pole minu tugevaim külg. Sellest johtuvalt võttis materjali läbitöötamine aega, viimast oli aga väga napilt.
Antud kursuse puhul oli meeldivaid külgi siiski rohkem kui negatiivseid, vast kõige suuremaks plussiks oli õppejõu esinemisoskus, tänu millele tekkis auditooriumiga hea side ning loengud olid huvitavad ja kutsusid kuulama. Nii vähe kui ma ka seal sain viibida, oli see igal juhul kaasahaarav. Õppejõud sidus teooria praktiliste näidetega, mida isiklikult hindan kõige rohkem. Blogimine oli minu jaoks esimene kord ning kindlasti huvitav kogemus ja tegelikult kaasahaarav, olen mõelnud ka uue blogi loomisele, milles kajastada enda tegemisi poliitmaastikul.
Üldiselt on mul äärmiselt raske anda hinnangut loengutele kuna viibisin loengutes vähe, kuid siiski, annaks tagasisidet ka selle kohapealt, mida võiks teisiti teha, samas see võis nii ka olla. Kui vaadata enda seisukohalt siis oleks võinud rohkem olla õppejõu poolset nö lahti seletamist antud kirjanduse poole pealt, kuna tegemist oli kohati keerulise kirjandusega siis oleks võinud loengutes keskenduda ka konkreetsele kirjandusele. Sellisel juhul oleks kodus kirjanduse läbitöötamine võtnud vähem aega ning tööd valminud ladusamalt.

Siiski loodan teiste tudengite pärast, et järgmisel aasatl on antud kursuse õppejõud sama!

Foto 1.

 Antud juhul on näha, et inimene rahuldab oma esmaseid vajadusi, ostes toitu (Foto 1.). Samas võiks tänapäeva toiduvalikut iseloomustades, et sellise külluse juures ei ole enam tegemist esmaste vajaduste täitmisega. Tegemist on pigem iha rahuldamisega. Võin julgelt väita, et toiduaine valik on ammu ületanud need mõõtmed, mis mahuks kirjeldama esmaste vajaduste täitmist. On ju toiduainetööstuse puhul tegemist kõrgeima keemiaga, mida kasutatakse ära näiteks maitsemeelte stimuleerimiseks, toidulisandid, mis annavad tugevama maitse, toiduvärvid, mis muudavad toidu atraktiivsemaks jne. Antud juhul võiks taolised võtted meelitada ostjaid tegema nö "suggestion impulse buying". Mille käigus teeb indiviid otsuse toode osta nähes seda esimest korda (Stern 1962). Seega peab tootel olema teatud visuaalne sütik, mis sunnib inimest antud toodet ostma.

Foto 2.

Ka järgmisel juhul (Foto 2.) võiks kirjeldada inimeste käitumist läbi impulsiivse ostu teooria. Antud juhul tuleb kõnealla "planned impulse buying" ehk siis planeeritud impulsiivne ost. Teooria kohaselt teevad indiviidid oma tarbija valikud lähtudes näiteks mõnest kampaaniast, soodustusest (Stern 1962). Kõrval oleval pildil on näha uue Selveri avamine, mille puhul olid paljud tooted soodsa hinnaga. Tuleb tunnistada, et antud pilt ei anna küll täies mahus edasi tunglemist kuid võin kinnitada, et see oli piisavalt suur.

Foto 3.

Reklaam on äärmiselt oluline faktor tänapäeva ühiskonnas, kui vaadata ettevõtjate ja tootjate poole pealt. Erinevaid tooteid on sadu ning valik seetõttu keeruline, seega peavad tootjad suutma eristuda. Antud fotol (Foto 3.) on näha, et Selver on kasutusele võtnud interaktiivsema reklaami, minu arvates on tegemist eesmärgiga tekitada tugevad ja selged assotsatsioonid seoses Selveriga, kauplusekett püüab kommunikatsiooni protsessis eristuda teistest - konkurentidest.

Tarbimisühiskond

Tarbimine on muutunud tänapäeval endastmõistetavaks tegevuseks, inimeste valikuvõimalused on hüppeliselt kasvanud. Enam kui sada aastat tagasi oli tarbimine seotud eelkõige põhiliste vajaduste rahuldamisega, inimesed täitsid omi esmaseid vajadusi – söök, riided, peavari. Kuid ulatusliku tarbimisühiskonna teke on seotud mõistega „department store“, mis peaks sümboliseerima tänapäevaseid kaubanduskeskusi. Antud asutuste teke võimaldas inimestel sisustada oma aega, „kolades“ kaubanduskeskustes ning uurides erinevaid tooteid. Tõeline revolutsioon on aga toimunud 50ndatel, millal sai võimalikuks masstootmine - Fordism. Antud muutused tootmises langetasid kaubaühiku hinda ning inimestel tekkis rohkem „vabu vahendeid“, esmaste vajaduste täitmine sai rahuldatud ning kodanikud soovisid järjest uusi tooteid. Üheks põhjuseks, miks kodanikud soovivad soetada üha uusi tooteid ja tihedamini, oli enda samastamine eliidiga.
Tänapäeval on ühiskonnas eliidiga samastumise soov vähenenud ning tooteid tarbitakse põhinedes elustiilile, -etappidele, huvidele (Wills, 1990, tsiteeritud Bocock, 1993). Üheks tänapäevaseks motivaatoriks, miks inimesed tarbivad, on uhkus, kadedus ja võistluslikkus. Läbi tarbimise näidatakse või rõhutatakse staatust, kuigi inimene tegelikkuses ei pruugi kuuluda nö ülemisse klassi. Võistluslikkuse juures mängib rolli ka eristumine, mida ühiskonna liikmed püüavad rõhutada läbi tarbimise, me tahame erineda teistest ühiskonna liikmetest, või näidata kuuluvust mõnda kindlasse rühma. Seega ei pruugi tarbimine olla põhjustatud soovist omada asju vaid vajadusest erineda (Baudrillard (1970/1988)). Siinkohal tekib uus küsimus, kui inimesed soetavad omale uusi tooteid ning „saavutavad“ eristumise, miks tarbitakse endiselt rohkem kui tegelikkuses oleks vaja? Ühe võimaliku seletuse antud küsimusele pakub välja Campbell, nimelt tuleb mängu iha või siis mõnu, mis saadakse tarbimisest. Campbell defineerib iha kui indiviidide poolt ihaldatud seisundit, mis saavutatakse uute kaupade tarbimisel, rahuldades iha, soovitakse õige pea kogetud tunnet/seisundit uuesti saavutada, seega tekib just kui surnud ring. Johtuvalt sellest, on indiviidide tarbimise eesmärk iha rahuldamine ning õnne tunde saavutamine, mitte otsene asjade omamine.
Ihade ja soovide esiletõstmisel mängib olulist rolli ka reklaam, mis on tegelikult juhitud kommunikatsioon, mille eesmärgiks on indiviidides iha tekitamine. Lubadused, mis kommunikeeritakse läbi reklaami ning omistatakse tootele, on eesmärgiga tekitada iha antud toote vastu. Reklaamide puhul on oluline koht sümbolitel, läbi mille reklaam edastab kommunikatiivse sõnumi, sümbolite puhul on aga oluline aspekt nende interpreteerimise variatiivsus. Iga indiviid mõtestab erinevad sümbolid enese jaoks lahti erinevalt, lähtuval sellest, millises normieetilises ühiskonnas ta opereerib – sõprusring, perekodlikud väärtused jne. Consumero, ergo sum!

Avaliku sfääri võimekus

Nagu juba varem olen maininud, on kommunikatsioon seotud äärmiselt laia ühiskonna osaga. Kaasa arvatud ka sotsiaalsete väärtustega sh eetika ja moraaliga. Suurt rolli mängib kommunikatsioonis avalik sfäär, kus arutletakse avalike asjade üle. Avalik sfäär on omandamas demokraatlikus ühiskonnas järjest olulisemat rolli, antud rolli kasvamise üheks põhjuseks võiks minu arvates pidada just uute kommunikatsiooni vahendite esilekerkimist – internet (sotsiaalvõrgustikud). Kuigi enne interneti laialdast levikut ei puudunud avalik sfäär ning kommunikatsioon toimis endiselt, ei võimaldanud interneti laialdane puudumine sedavõrd kiiret kommunikatsiooni nagu tänapäeval. Ja mis veelgi olulisem, sedavõrd interaktiivset kommunikatsiooni. Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on kodanikel võimalik avaldada arvamust avalikel teemadel, järjest enam näeme just avalikust arutelust alguse saavaid protestilaineid, kodanike mobiliseerimist jne. Sellised ühiskondlikud/sotsiaalsed protsessid on kujunemas olulisteks näiteks uute seaduste ja normide kehtestamisel. Antud sotsiaalsed protsessid on saanud võimalikuks demokraatlikus ühiskonnas, kus kodanikel on võimalus osaleda vabas kommunikatsioonis ning arutleda. Julgen väita, et vaba kommunikatsioon ning sotsiaalsete toimijate omavaheline arutelu toob ühiskonnas endaga kaasa innovatsiooni, läbi mille muutuvad meie seadused ning normid jne. Nagu juba öeldud, on innovatsiooni eelduseks vaba kommunikatsioon, mille käigus saavad kodanikud vahetada mõtteid. Vaba kommunikatsiooni juures tuleks tähelepanu pöörata ka ühiskonnas toimivatele institutsioonidele. Antud korrelatsioon seisneb selles, et institutsioonid panevad paika lubatud kommunikatsiooni normid/õigused. On raske ette kujutada, et mõnes totalitaarses riigis toimuks innvotasioon ja normide areng läbi avaliku sfääri, näiteks Põhja-Koreas, samas on vaba kommunikatsiooni lubamine kerge ülesanne kuid keelustamine äärmiselt raske kui mitte võimatu.

Vaba kommunikatsioon aitab kindlustada domineerimisest prii kommunikatsiooni (O’Mahoney 2013), Põhja-Koreas valitsev eliidi domineerimine toimub ka näiteks kommunikatsiooni protsessis (propaganda, mis ülistab riiki ning edastab vaid enda poolse „tõe“). Avalikus sfääris suurenenud arutelu ning ühiskondlike normide teisenemine saab võimalik olla vaid õigussüsteemi toetusel, nimelt peab õigussüsteem toetama uute väärtuste teket nende seadusteks muutmisega. Mis tõstatab omakorda küsimuse sellest, kui edukalt kommunikeerivad omavahel kodanikud ja riik või selle poliitiline eliit, kes omab suurt rolli poliitikakujundamises/agenda setting. Kui poliitilised toimijad ei suuda õigeaegselt reageerida avalikus sfääris toimuvatele muutustele võib ühiskonna tasakaal kõikuma lüüa. Seda illustreerivad erinevad protestiaktsioonid, ühe näitena võiks siinkohal tuua nirgifarmide kehva seisu, mille tõttu kannatasid farmis peetavad loomad. Antud teema tõusis avalikus sfääris arutellu, mille käigus tuli välja õigussüsteemi suutmatus reageerida ühiskonnas valitsevale moraalile – loomi tuleks kohelda „inimväärselt“. Antud küsimuse osas algatati aktsioon, kus koguti allkirju nirgifarmide keelustamiseks Eestis, antud näide on tõestuseks sellele, et avalikus sfääris aset leidvad arutelud on võimelised tooma poliitikakujundamisse uusi teemasid. Muutused diskursustes ja protseduurides, rekonstrueerib pidevalt omavahelisi suhteid demokraatlike institutsioonide ja sotsiaalse keskkonna vahel (O’Mahoney 2013).

Seega, eestlaste nõrk osalemine poliitilises kommunikatsioonis võib olla seotud meie ajalooga, mis on kujundanud kodanikes teatava pelguse riigi suhtes ning kommunikeerida. Ka näiteks Nõukogude Liidu ajal oli levinud anonöömne kommunikatsioon – oma arvamust ei tohtinud avalikult välja öelda kuna sellele võis järgneda karistus, tehti seda salaja omavahel. Samasugune käitumine on teataval määral ka olemas tänapäeval, ehedaks näiteks võiks tuua netikommentaatorid, kes ei avalda arvamust enda nime alt vaid teevad seda anonüümselt. Kuid tänapäeval on siiski äärmiselt suur erinevus tekkinud tänu avaliku sfääri teisenemisega, olenemata sellest, et paljud inimesed ei kommunikeeri ning ei avalda arvamust enda nime alt, toimib meil vaba kommunikatsioon. Mis võib teatud määral ning ilma tahtliku eesmärgita kasvatada kodanike ja riigi omavahelist koostööd. Antud juhul siis näiteks kodanike avalike arvamuste näol (arvamusartiklid jne). Riigi arengu kohapealt on oluline ka vaba avaliku sfääri olemasolu. Mis peaks toimima vahepuhvrina riigi ja kodanike vahel, riik peaks oluliselt rohkem rõhku panema avalikus sfääris toimuvale kommunikatsioonile. Ehk siis olema ise aktiivsem ning kommunikeerima rohkem läbi nende kanalite, mis on tavakodanikele kõige lähemal. Kui eelnevalt sai küsitud, miks eestlased ei osale piisavalt poliitilises kommunikatsioonis ning ei võta aktiivselt osa, siis üheks võimalikuks vastuseks esindusdemokraatia kõrval võiks olla näiteks kommunikatsiooni nö tulemuslikkus. Ehk, näiteks Rootsis pannakse suurt rõhku kaasamisele kuid siinkohal on veel üks oluline aspekt, otsusteni jõudmine. Rootsis on teatavasti väga olulisel kohal konsensuslik otsustamine, mis eeldab poliitikate väljatöötamisel osapoolte heakskiitu.
Antud heakskiit pole aga võimalik ilma tõhusa kommunikatsioonita kodanike ja riigi vahel. Konsensuse üheks eelduseks on see, et kõik saavad plaanitavatest muudatustest ühtmoodi aru, mis aga eeldabki valitsuse tõhusat kommunikeerimist kodanikega. Läbi sellise pideva kommunikatsiooni on võimalik muuta ka ühiskonna normatiivseid arusaamu ning parandada omavahelist koostööd. Eesti kontekstis võiks valitsuse kommunikatsiooni parandamine aidata muuta meie ühiskond rohkem Põhjamaade sarnaseks, mille eeldus on aga toimiv kommunikatsioon. Kommunikatsiooni tulemuslikkuse all võikski mõista Eesti kontekstis riigi poliitiliste otsuste tegemisel kodanike arvamuse kuulamist, siinjuures pole oluline pelgalt arvamuse kuulamine vaid ka nende ettepanekute arvestamine. Tänapäeva Eestis näeme, et erinevate valitsusasutuste kodulehed küll kommunikeerivad inimestega (pressiteated jne) kuid see jääb tihtipeale ühepoolseks. Ehk normatiivse poolepealt on rakendatud esindusdemokraatia, mille puhul kodanikele on jäätud pigem vaatleja roll. Kuid kahtlematta liigub Eesti ühiskond pigem osalusdemokraatia poole, arvestada tuleb lihtsalt sellega, et normatiivsed muutused võtavad aega. Arvestades seda, et meie noorem põlvkond kommunikeerib omavahel väga suures ulatuses, ei ole minu arvates küsimus selles, kas nad hakkavad osalema poliitilises kommunikatsioonis, küsimus on pigem millal? Poliitilises kommunikatsioonis osaleb tegelikult järjest rohkem eestimaalasi, oluline küsimus on aga riigi soov kommunikeerida inimestega interaktiivsel viisil. Siin tuleks minu arvates riigi seisukohalt silmas pidada seda, et kommunikatsioon tuleks viia võimalikult suurel määral avalikku sfääri, et olla inimestele lähedal.

Normatiivid, mis mõjutavad meie ühiskonna kommunikatsiooni

Kommunikatsioon on kahtlemata sõltuvuses meie ühiskonna normatiivsetest tõekspidamistest. Erinevate ühiskondade normatiivid on aga sõltuvuses näiteks riigis valitsevast poliitilisest režiimist. Antud teguritest tulenevalt on erinev ka kommunikatsioon, mida ühes või teises riigis kasutatakse, näiteks Eesti puhul on pigem tegemist esindusdemokraatiaga, mille puhul on rahvas võimu delegeerinud saadikutele. Antud ühiskonna korralduse puhul on poliitiline kommunikatsioon pigem ülevalt-alla toimiv protsess, kus poliitilised toimijad edastavad informatsiooni inimesteni ning inimesed on pigem vaatlejad kui osalejad. Samas on Eesti riigi üheks suurimaks sooviks olnud normatiivne lähenemine Põhjamaadele (Rootsi, Soome). Näiteks Rootsit iseloomustab pigem osalusdemokraatia, mille põhilisteks tunnusteks on avaliku arvamuse tähtsus ning inimeste aktiivne kaasamine. Kaasamise puhul on aga oluline pigem inimeste endi soov olla kaasatud. Habermas väidab, et demokraatia on tänapäeval seotud kahe olulise arusaamaga, kodanike privaatne kodakondsus – mis täidab pigem kodanike endi elueesmärkide täitmise rolli ning teine oluline arusaam on seotud demokraatliku kodakondsusega, mis kätkeb endas vaba ja võrdset kodanikku. Eesti puhul on isiklikult minule silma jäänud meie ühiskonna liikmete suur eelistus privaatsele kodakondsusele. Mida see kõik võib tähendada kommunikatsiooni seisukohast? Tihti räägitakse, et eestlased on väga vastuvõtlikud kõikvõimalike tehnoloogiliste uuenduste osas, üldiselt ta nii ka on, näiteks internetti kasutab Eestis igapäevaselt 68% inimestest. Väga populaarseks on saanud erinevad sotsiaalvõrgustikud, riik on loonud mitmeid portaale, kus kodanikel on võimalik avaldada arvamust seaduseelnõude kohta jne. Ometigi pole viimased eriti populaarseks osutunud, miks? Iga päev toimub eestlaste hulgas meeletu kommunikeerimine näiteks Facebookis, kuid tuleb tõdeda, et paljud kommunikatsiooni aktid on pigem müra tekitajad. Miks on aga eestlaste huvi poliitilises kommunikatsioonis osaleda nõrk? 
See kuidas kodanikud näevad end poliitilistes protsessides, sõltub suuresti sellest, kuidas ühes või teises ühiskonnas lahendatakse erinevaid probleeme, kui palju pannakse rõhku võrdsusele, arutelule, kaasamisele jne (O’Mahony 2013: 42). Seega tuleks selle küsimuse arutamise juures tulla jällegi meie ajaloo juurde, on ju eestlased elanud pikki aastaid võõra võimu all, mille juurde kuulus kuuletumine ning tsensuur. Poliitiline kommunikatsioon toimis rangelt mööda vertikaali ning horisontaalne kommunikatsioon oli tabu, mida tuli teostada tagaselja. Inimestel polnud võimalusi ning õigusi kaasa rääkida poliitikate kujundamisel. Muide, õigused ja kohustused on samuti üks oluline aspekt, mis määrab kodanike omavahelise kommunikatsiooni vormid.

See aasta oktoobris toimusid kohalikud valimised, mis olid omamoodi erilised. Ammu pole Eesti valimistel näinud säärast võidujooksu, selle eest tuleks tänada muidugi Tallinna valimiskampaaniat ja IRL-i ja Keskerakonda.
Kuid antud valimiskampaania puhul leiab hulganisti propagandale omaseid võtteid, tõenäoliselt kõige rohkem ja peaaegu iga eestlase peas olev lause on: „Savisaare korruptsioon võtab Su perelt 1000 € aastas. Teeme sellele lõpu!“

Kas pole tegemist mitte klassikalise propaganda juhtumiga? Tegemist on konkreetse ja selge sõnumiga, valimiste ajal vähegi meie dimensioonis olev inimene pani kindlasti tähele, et antud sõnumit korrati meeletus mahus. Tegemist on sotsiaal-kultuurilise tehnikaga, mille puhul kasutati pigem stereotüüpide loomist, Keskerakond ja konkreetsemalt isegi Edgar Savisaar kuvati välja kui korrumpeerunud isik. Antud juhul oli eesmärgiks pigem lootus, et sõnum on piisavalt laetud ning inimesi paneb tegutsema just sõna korruptsioon ja 1000€, vähem tähtis pole sõna „Su“, mis tekitab inimestes läheduse tunde – „minu perelt võetakse 1000€“. Propaganda puhul on oluline faktor sõnumi kordamine ning intensiivsus, teiste kommunikaatorite summutamine. Antud juhul võib öelda, et IRL-il õnnestus edukalt summutada Sotsiaaldemokraatliku ja Reformierakonna sõnumid. Üks oluline faktor propaganda puhul on oluline ideoloogiline baas, IRL-i puhul polnud ideoloogiliseks baasiks mitte ainult erakondlik ideoloogia vaid ka rahvuslik ideoloogia, kampaanias kõnetati eestlasi ning venekeelt kõnelevad kodanikud jäid tähelepanuta.
Samas tuleks mainida, et IRL-i agressiivse kampaania puhul jäi minu arvates isiklikult puudu karismaatilisest juhist. Mis on propaganda sotsiaalse tehnika puhul oluline tegur, et kerkiks esile karismaatiline arvamusliider. Paraku ei olnud Niiles-Krossi puhul tegemist minu jaoks karismaatilise isiksusega. Aga rääkides edasi akadeemilisemas võtmes ja analüüsides valimisi, tuleks mainida ka Keskerakonna kampaaniat. Nimelt oli Keskerakonna ja eesotsas Savisaare kampaania puhul näha samuti lihtsustamis võtteid ning nö soundbite’s kõnelemist. Kasutati lihtsaid ning meeldejäävaid lauseid/repliike, nt „Töötab!“
Robert B. Cialdini toob raamatus Mõjustamise psühholoogia välja asjaolu, et inimesed otsivad tihti otseteid. Nimelt valivad inimesed tihti otsuseid langetades nö otsetee, kaalumata ja uurides kõiki aspekte. Seega kasutavad inimesed tihti otsuste langetamisel stereotüüpe, lihtne näide, kelle valiksite, kas mehe või naise kui on vaja otsutada, kes läheb 100kg kangi tõstma. Tõenäoliselt mehe, kuna mehed on ühiskonna stereotüüpide põhjal tugevamad. Kui aga läheneda antud valimistele siis võiks öelda, et IRL-i kuulus valimislause paneb inimesed mõtlema ainult selles lauses olevatele sõnadele ning tihti ei uurita tagamaad. Sama moodi võib öelda Keskerakonna tunnuslause kohta Töötab! Paljud ehk ei mõelnudki, mis töötab ja kas ikka töötab ning seostasid enda jaoks sõna töötab ühiskonnas leviva stereotüüpse kuvandiga, mis on üldiselt positiivne. Seega inimesed kasutasid otseteed ja ei raatsinud süvitsi minna antud väljendi uurimisel.
Antud näide/näited võivad üksi võetuna seletada ehk üht kindlat käitumist, samas aga tuleb arvestada faktiga, et tänapäeva ühiskonnas on informatsiooni liikumine kiire ning isegi kui inimene ei pruugi ise informatsiooni otsida, võib selle keegi teine talle ette anda. Seega peavad kommunikaatorid tegema pidevat tööd, et summutada teiste sõnumid.