Kommunikatsioon on mänginud olulist rolli terve inimajaloo vältel, muutunud on kommunikatsiooni vahendavad meediumid. Kommunikatsioon on üks oluline osa võimust, ajaloost on teada mitmeid juhtumeid, kus efektiivne kommunikatsioon on mänginud olulist rolli võimu kindlustamisel või selle haaramisel - propaganda (natsi Saksamaa, NSVL). Kommunikatsiooni ja võimu saab omavahel siduda eelkõige seetõttu, et kommunikeerimise puhul toimub informatsiooni vastuvõtmine, mille käigus inimesed kujundavad oma hoiakud konkreetse teema osas. Kui lähtuda mõne riigi valitsuse seisukohtast siis on nende jaoks vaieldamatult oluline kodanike teatav kontroll. Arvestades fakti, et me elame demokraatlikus ühiskonnas, ei saa valitsus inimesi kontrollida vägivallaga, seega saab kontrolli funktsiooni täita tõhusa kommunikatsiooniga, mis nö toodab reaalsust. See kuidas suudetakse panna inimesed mõtlema, loob normid, mida ühiskonnas järgitakse, mis on valitsusinstitutsioonide eesmärk.
Kuid alati, kus kehtib teise võim, leidub ka jõude, kes üritavad antud võimust vabaneda. Tänapäeval on tekkinud uusi meediume, millest kõige mõjukamaks võiks pidada massimeediat. Oluline on ta eelkõige seetõttu, et antud meediumil on võimalik jõuda suurel hulgal inimesteni. Poliitika, nii Policy kui ka Politics, poolepealt on oluline kujundada inimeste mõttemaailma. Mis annab võimaluse säilitada legitiimsus või siis kasvatada oma toetust. Seega muutub kommunikatsioon meedias äärmiselt oluliseks, iga inimene, kes avaldab arvamust läbi mõne massimeedia kanali, peab arvestama sõnumi mõjuga. Erilist tähelepanu tuleb sõnumi sisule pöörata poliitilistel toimijatel, arvestada tuleb faktiga, et absoluutselt iga sõnavõttu on võimalik tänapäeval talletada. Mida võivad ära kasutada oponendid oma mõju suurendamiseks. Võib väita, et just tänu massikommunikatsioonile on meie ümber, seoses poliitikaga, toimunud mitmed skandaalid. Mis võivad mõjutada inimeste suhtumist nii poliitikutesse kui ka arusaama demokraatiast, inimesed ei usalda poliitikuid - tekivad stereotüübid (kõik poliitikud on valelikud ning mängivad ebaausalt).
Kuid siinkohal kerkib uus küsimus, kas meedia õõnestab poliitika tegemist, avaldades skandaalseid lugusid? Julgeksin arvata, et mitte. Meedia on kõigest vahendaja, seega pigem annab ta ülevaate, milline on reaalsus. Poliitilised toimijad on need, kes avaldavad informatsiooni, mis õõnestab poliitika mainet. Kuigi julgeksin väita, et ilma sellise tundliku informatsiooni avaldamiseta, kerkiksid skandaalid siiski esile. Tänapäeval on tekkinud ajakirjanike kõrvale, kes vahendavad uudiseid, uuriv ajakirjandus. Siiski võiks idealistlikult väita, et meedia pole sellegi poolest see instants, kes õõnestab poliitikat. Kui mängitaks ausat mängu, poleks ka skandaale. Tihti oleme kuulnud, et poliitilised skandaalid "väsitavad", rahvas ning inimesed muutuvad poliitika suhtes ükskõikseks. Siiski ei pruugi see nii olla, alguses sai mainitud võimu ja vastu-võimu, võib juhtuda, et skandaalid hoopis mobiliseerivad aktiivset kodanikkonda. Tulenevalt sellest, luua ka protestiliikumisi jmt.
Kuid mis võimaldab inimestel tänapäeval kiiret reaktsiooni näiteks mõnele vastakale poliitilisele otsusele või skandaalile? Kahtlemata mängib siin tähtsat rolli massimeedia levik, eelkõige Web 2.0 - interneti põlvkond ehk interaktiivne meedia. Mis annab inimestele võimaluse ise luua sisu ning avaldada arvamust. Kuid mõjukaks muudab antud meediumi minu arvates just selle kasutuse ulatus, suur osa inimesi omavad ligipääsu internetile.
Interneti laialdasem kättesaadavus ja sotsiaalvõrgustike populaarsuse plahvatuslik kasv on tekitanud olukorra, kus erinevad valdkonnad põimuvad omavahel järjest enam. Poliitilised toimijad on asunud aktiivselt kasutama erinevaid võimalusi, mida internet neile pakub (sotsiaalvõrgustikud jne). Eesmärgiks on siiski jäänud võimu legitimeerimine ja kasvatamine, interaktiivse meediumi kasutamine loob uued võimalused kuidas suhelda inimestega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar