Seega, eestlaste nõrk osalemine poliitilises kommunikatsioonis võib olla seotud meie ajalooga, mis on kujundanud kodanikes teatava pelguse riigi suhtes ning kommunikeerida. Ka näiteks Nõukogude Liidu ajal oli levinud anonöömne kommunikatsioon – oma arvamust ei tohtinud avalikult välja öelda kuna sellele võis järgneda karistus, tehti seda salaja omavahel. Samasugune käitumine on teataval määral ka olemas tänapäeval, ehedaks näiteks võiks tuua netikommentaatorid, kes ei avalda arvamust enda nime alt vaid teevad seda anonüümselt. Kuid tänapäeval on siiski äärmiselt suur erinevus tekkinud tänu avaliku sfääri teisenemisega, olenemata sellest, et paljud inimesed ei kommunikeeri ning ei avalda arvamust enda nime alt, toimib meil vaba kommunikatsioon. Mis võib teatud määral ning ilma tahtliku eesmärgita kasvatada kodanike ja riigi omavahelist koostööd. Antud juhul siis näiteks kodanike avalike arvamuste näol (arvamusartiklid jne). Riigi arengu kohapealt on oluline ka vaba avaliku sfääri olemasolu. Mis peaks toimima vahepuhvrina riigi ja kodanike vahel, riik peaks oluliselt rohkem rõhku panema avalikus sfääris toimuvale kommunikatsioonile. Ehk siis olema ise aktiivsem ning kommunikeerima rohkem läbi nende kanalite, mis on tavakodanikele kõige lähemal. Kui eelnevalt sai küsitud, miks eestlased ei osale piisavalt poliitilises kommunikatsioonis ning ei võta aktiivselt osa, siis üheks võimalikuks vastuseks esindusdemokraatia kõrval võiks olla näiteks kommunikatsiooni nö tulemuslikkus. Ehk, näiteks Rootsis pannakse suurt rõhku kaasamisele kuid siinkohal on veel üks oluline aspekt, otsusteni jõudmine. Rootsis on teatavasti väga olulisel kohal konsensuslik otsustamine, mis eeldab poliitikate väljatöötamisel osapoolte heakskiitu.
Antud heakskiit pole aga võimalik ilma tõhusa kommunikatsioonita kodanike ja riigi vahel. Konsensuse üheks eelduseks on see, et kõik saavad plaanitavatest muudatustest ühtmoodi aru, mis aga eeldabki valitsuse tõhusat kommunikeerimist kodanikega. Läbi sellise pideva kommunikatsiooni on võimalik muuta ka ühiskonna normatiivseid arusaamu ning parandada omavahelist koostööd. Eesti kontekstis võiks valitsuse kommunikatsiooni parandamine aidata muuta meie ühiskond rohkem Põhjamaade sarnaseks, mille eeldus on aga toimiv kommunikatsioon. Kommunikatsiooni tulemuslikkuse all võikski mõista Eesti kontekstis riigi poliitiliste otsuste tegemisel kodanike arvamuse kuulamist, siinjuures pole oluline pelgalt arvamuse kuulamine vaid ka nende ettepanekute arvestamine. Tänapäeva Eestis näeme, et erinevate valitsusasutuste kodulehed küll kommunikeerivad inimestega (pressiteated jne) kuid see jääb tihtipeale ühepoolseks. Ehk normatiivse poolepealt on rakendatud esindusdemokraatia, mille puhul kodanikele on jäätud pigem vaatleja roll. Kuid kahtlematta liigub Eesti ühiskond pigem osalusdemokraatia poole, arvestada tuleb lihtsalt sellega, et normatiivsed muutused võtavad aega. Arvestades seda, et meie noorem põlvkond kommunikeerib omavahel väga suures ulatuses, ei ole minu arvates küsimus selles, kas nad hakkavad osalema poliitilises kommunikatsioonis, küsimus on pigem millal? Poliitilises kommunikatsioonis osaleb tegelikult järjest rohkem eestimaalasi, oluline küsimus on aga riigi soov kommunikeerida inimestega interaktiivsel viisil. Siin tuleks minu arvates riigi seisukohalt silmas pidada seda, et kommunikatsioon tuleks viia võimalikult suurel määral avalikku sfääri, et olla inimestele lähedal.