Normatiivid, mis mõjutavad meie ühiskonna kommunikatsiooni

Kommunikatsioon on kahtlemata sõltuvuses meie ühiskonna normatiivsetest tõekspidamistest. Erinevate ühiskondade normatiivid on aga sõltuvuses näiteks riigis valitsevast poliitilisest režiimist. Antud teguritest tulenevalt on erinev ka kommunikatsioon, mida ühes või teises riigis kasutatakse, näiteks Eesti puhul on pigem tegemist esindusdemokraatiaga, mille puhul on rahvas võimu delegeerinud saadikutele. Antud ühiskonna korralduse puhul on poliitiline kommunikatsioon pigem ülevalt-alla toimiv protsess, kus poliitilised toimijad edastavad informatsiooni inimesteni ning inimesed on pigem vaatlejad kui osalejad. Samas on Eesti riigi üheks suurimaks sooviks olnud normatiivne lähenemine Põhjamaadele (Rootsi, Soome). Näiteks Rootsit iseloomustab pigem osalusdemokraatia, mille põhilisteks tunnusteks on avaliku arvamuse tähtsus ning inimeste aktiivne kaasamine. Kaasamise puhul on aga oluline pigem inimeste endi soov olla kaasatud. Habermas väidab, et demokraatia on tänapäeval seotud kahe olulise arusaamaga, kodanike privaatne kodakondsus – mis täidab pigem kodanike endi elueesmärkide täitmise rolli ning teine oluline arusaam on seotud demokraatliku kodakondsusega, mis kätkeb endas vaba ja võrdset kodanikku. Eesti puhul on isiklikult minule silma jäänud meie ühiskonna liikmete suur eelistus privaatsele kodakondsusele. Mida see kõik võib tähendada kommunikatsiooni seisukohast? Tihti räägitakse, et eestlased on väga vastuvõtlikud kõikvõimalike tehnoloogiliste uuenduste osas, üldiselt ta nii ka on, näiteks internetti kasutab Eestis igapäevaselt 68% inimestest. Väga populaarseks on saanud erinevad sotsiaalvõrgustikud, riik on loonud mitmeid portaale, kus kodanikel on võimalik avaldada arvamust seaduseelnõude kohta jne. Ometigi pole viimased eriti populaarseks osutunud, miks? Iga päev toimub eestlaste hulgas meeletu kommunikeerimine näiteks Facebookis, kuid tuleb tõdeda, et paljud kommunikatsiooni aktid on pigem müra tekitajad. Miks on aga eestlaste huvi poliitilises kommunikatsioonis osaleda nõrk? 
See kuidas kodanikud näevad end poliitilistes protsessides, sõltub suuresti sellest, kuidas ühes või teises ühiskonnas lahendatakse erinevaid probleeme, kui palju pannakse rõhku võrdsusele, arutelule, kaasamisele jne (O’Mahony 2013: 42). Seega tuleks selle küsimuse arutamise juures tulla jällegi meie ajaloo juurde, on ju eestlased elanud pikki aastaid võõra võimu all, mille juurde kuulus kuuletumine ning tsensuur. Poliitiline kommunikatsioon toimis rangelt mööda vertikaali ning horisontaalne kommunikatsioon oli tabu, mida tuli teostada tagaselja. Inimestel polnud võimalusi ning õigusi kaasa rääkida poliitikate kujundamisel. Muide, õigused ja kohustused on samuti üks oluline aspekt, mis määrab kodanike omavahelise kommunikatsiooni vormid.